IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

Tehnoloogia kujundab meie elu rohkem kui kunagi varem – nutiseadmed, tehisintellekt, andmeanalüütika, geneetiline muundamine, kõik need tööriistad mõjutavad meie igapäevaotsuseid, suhtlust, tööd ja isegi seda, kuidas me maailma tajume. See kõik paneb küsima, et kas tehnoloogia ise võib olla eetiline või ebaeetiline juba iseenesest – enne, kui keegi seda üldse kasutama hakkab? Mina arvan, et tehnoloogia ei saa olla päris iseenesest juba eetiline ega ebaeetiline.  Tehnoloogia, olgu see füüsiline objekt või tarkvara, on loomult ikkagi neutraalne. See on lihtsalt tööriist, mille eetiline hinnang sõltub sellest, kuidas ja milleks inimesed seda kasutavad. Nagu näiteks nuga – see võib päästa elu kirurgi käes või võtta elu vägivallatseja käes. Aga nuga ise ei ole ei hea ega halb, see on ainult üks teritatud metalli jupp. Sama põhimõte kehtib ka digitaalses maailmas. Võtame näiteks jälgimistehnoloogiad, mis näiliselt tunduvad pigem ebaeetilised - kui need päästavad elusid kriisiolukorra...

Tänapäeva digitaalses maailmas on üks levinumaid ja salakavalaimaid küberturvalisuse ohte andmepüük. Seda kasutatakse nii üksikisikute kui ka organisatsioonide vastu ning see võib viia identiteedivarguseni, raha kaotuseni või kogu ettevõtte IT-süsteemi halvamiseni. Andmepüük on pettus, mille eesmärk on meelitada kasutajaid avaldama tundlikku infot, nagu paroolid, krediitkaardinumbrid või isiklikud andmed. Tihti toimub see e-kirja või sõnumi kaudu, mis näeb välja justkui pärit usaldusväärsest allikast – näiteks pangast, kolleegilt või mõnelt veebiteenuselt. Sellised rünnakud ei vaja häkkimist – nad kasutavad usaldust. Just see muudab andmepüügi eriti ohtlikuks ja laialt levinuks. Seetõttu on äärmiselt oluline õppida ära tundma ka kõige peenemaid märke, mis viitavad võimalikule andmepüügi katsele. See on nagu digitaalne õhuke jää, millele inimesed pidevalt astuvad, kui nad ei ole valvsad ega teadlikud. [1] Kuidas siis maandada andmepüügiga seotud riske? Siin tuleb appi Kevin Mitnicki v...

Kujutame ette olukorda, kus Eestis elab noor IT-huviline inimene, kellel on kaasasündinud nägemispuue. Ta on lõpetanud kutsekooli, soovib astuda tööturule või isegi luua omaenda ettevõtte. Kuid kohe esimese praktilise sammu juures selgub, et talle vajalik ekraanilugeja tarkvara maksab rohkem kui tema kuupalk. Veelgi keerulisem on küsimus, kelle poole üldse sellise abivahendi saamiseks pöörduda – kas perearst, sotsiaalkindlustusamet, tööandja või hoopis IT-poe müügikonsultant? Siit kerkibki suurem ja süsteemsem küsimus: kas ligipääsetav IT on lihtsalt tehniline lisavidin või hoopis eluliselt tähtis sotsiaalne tugi? Ning kelle vastutusalasse see üldse kuulub? Praegu kipuvad tehnoloogilised abivahendid – olgu selleks ekraanilugejad nagu JAWS, hääle- või pilguga juhitavad seadmed, spetsiaalsed hiired või klaviatuurid – jääma kahe vahele. Neid käsitletakse sageli nagu iga teist IT-tarvikut: justkui oleks need pelgalt kasulikud lisandid, mida saab vajaduse korral juurde osta, kui rahakott l...