Jälgimiskapitalism ja digiaedik Eestis: hetkeseis ja tulevik
Shoshana Zuboff ja Mark Andrejevic on kaasaegse digiühiskonna kriitikutena toonud esile infoühiskonna varjuküljed. Zuboffi kirjeldatud "jälgimiskapitalism" (surveillance capitalism) viitab ärimudelile, kus inimeste andmeid kogutakse, analüüsitakse ja müüakse kasumi teenimise eesmärgil. Andrejevici "digiaedik" (digital enclosure) tähistab olukorda, kus iga digitaalne toiming jätab maha jälje, mida saab salvestada ja kasutada. [1] [2]
Eesti on uhke küll oma e-riigi maine üle, kuid kas meil esineb ka jälgimiskapitalismi ja digiaediku probleeme? Kuivõrd on need globaalsed nähtused juurdunud Eesti digitaalses ruumis ning mida ootab tulevik?
Hetkeolukord Eestis
Eesti avalik internetiruum pigem ei erine oluliselt globaalsest pildist – domineerivad suured rahvusvahelised platvormid nagu näiteks Facebook, Instagram ja TikTok. [3] Need ettevõtted koguvad massiliselt andmeid ka Eesti kasutajate kohta, pakkudes personaliseeritud teenuseid ja reklaame. [5] Jaanuari kuu seisuga näitab statistika, et Eestis on Facebook-i kasutajad 949100 ning Instagram-i kasutajaid 527600. [4] See on märkimisväärne arv aga samas mitte midagi üllatavat võrreldes ülejäänud maailma riikidega. Eesti internetiruumis koguvad ka andmeid näiteks sellised kohalikud portaalid nagu Delfi, Postimees ja ERR. Seda, et andmeid kogutakse, on näha kohe kui külastada nende lehti, kus küsitakse nõustumist privaatsustingimustega (küpsistega), Kuigi nendegi ärimudel tugineb ilmselt rohkem andmepõhisel reklaamil, on nende andmekogumisvõimekus võrreldes globaalsete gigantidega kahtlemata väiksem. 2023. aastal jõustunud Euroopa Liidu digiteenuste määrus (DSA) [7] ja digiturgude määrus (DMA) [8] on mõnevõrra kindlasti leevendanud seda probleemi. Suured platvormid on pidanud muutma oma andmekogumistavasid läbipaistvamaks ja kasutajasõbralikumaks. Siiski ma arvaks, et pigem Eesti tarbijad enamjaolt suhtuvad inimeste andmete kogumisse suhteliselt leigelt.
Kui rääkida Eesti tavameediast (ajalehed, televisioon, raadio jm), on need järjest enam kolinud digitaalsele kujule, mis on toonud kaasa andmepõhised ärimudelid. 2025. aasta alguseks on praktiliselt kõik suuremad meediakanalid Eestis käivitanud personaliseeritud sisu pakkumise, mille aluseks on kasutajate käitumisanalüüs (ETV, Õhtuleht, Äripäev, Raadio 2 jm). Seega jälgimiskapitalism ja digiaedik pigem ei ole Eesti tavameedias probleemne, vaid leidub interneti ruumis. Erinevalt paljudest lääneriikidest on Eestis endiselt tugev avalik-õiguslik meedia (ERR), mis pakub alternatiivi kommertsmeediale ja mille rahastus ei sõltu otseselt reklaamituludest. See võib osaliselt ka kahandada digiaediku ja jälgimiskapitalismi negatiivseid mõjusid. [9]
Eestlased kasutavad aktiivselt kommunikatsioonitehnoloogiana rahvusvahelisi suhtlusplatvorme nagu WhatsApp, Messenger, Telegram. [10] Krüpteeritud sõnumivahetusega rakendus nagu WhatsApp on populaarne pigem privaatsuseteadlike kasutajate seas, samas kui suurem osa rahvastikust kasutab mugavuse nimel teenuseid, mille ärimudel põhineb rohkem andmekogumisel (Messenger). [11]
Eesti e-riigi teenused on üles ehitatud põhimõttele, et andmeid kogutakse vaid siis, kui selleks on seaduslik alus ning enamasti vajab see kasutaja nõusolekut. X-tee süsteem, millel põhineb suur osa riiklikust andmevahetusest, järgib "hajutatud andmebaasi" mudelit, kus andmeid ei koguta kokku ühte kohta, vaid need jäävad erinevate asutuste valdusesse ja jagatakse vastavalt vajadusele. [12] Eesti e-teenuste puhul on alati olnud prioriteediks kasutajate usaldus ja andmekaitse. Samas on ka siin märgata teatavat nihkumist suurema andmepõhisuse suunas - riik on hakanud katsetama näiteks masinõppe lahendusi ja suurandmete analüüsi. [13] Täna see pigem probleemiks ei ole veel aga kes teab, mis tulevikus saab.
Tuleviku must stsenaarium
Mustaks stsenaariumiks võib pidada, kui Eesti avalik internetiruum on mõnekümne aastapärast täielikult globaalsete suurfirmade kontrolli all. Vähesed alles jäänud kohalikud meediaväljaanded on üle võtnud rahvusvahelised tehnoloogiahiiud, kes on kasutusele võtnud agressiivsed andmekogumispraktikad. Andmete kogumine ja tehisintellekti kombineerimine on viinud olukorrani, kus ettevõtted suudavad ette ennustada inimeste käitumist ja manipuleerida nende otsuseid. Ehk siis tavainimest hinnataksegi ainult tema andmete järgi ja kasutatakse majanduslikult ära. Inimene on lihtsalt kui majanduslik objekt. Riiklikud e-teenused on küll endiselt olemas, kuid nende arendamisel on järjest enam liidetud kommertslahendusi, mis hägustab piiri avaliku ja erasektori andmekasutuse vahel. Erafirmad pakuvad "tasuta" lahendusi riigile, kuid vastutasuks pääsevad ligi väärtuslikele andmetele. Digitaalne lõhe on süvenenud – jõukamad ja haritumad inimesed kasutavad privaatsust kaitsvaid teenuseid, samal ajal kui enamik elanikkonnast on muutunud "andmetootjateks", kelle igat digitaalset sammu jälgitakse ja majanduslikult ära kasutatakse.
Tuleviku positiivne stsenaarium
Positiivseks stsenaariumiks võiks olla mõnekümne aasta pärast see, kui Eesti on rohkelt investeerinud digitaalse kirjaoskuse arendamisse, mille tulemusena mõistavad kodanikud paremini, kuidas digitehnoloogiad töötavad ja millised on nende õigused. Rahvusvaheliste suurfirmade suhtlusplatvorme kasutatakse vähem ning levinud on rohkem kohalikud digitaalsed teenused, mille andmetöötlus on läbipaistvam. Levinud on ütlus: "Eelista kodumaist" - varem toiduainetööstuses levinud lause kehtib nüüd laialdaselt ka kohalike digiplatvormide ja rakenduste kohta. Eesti idufirmad on loonud innovaatilisi lahendusi, mille põhirõhk on kasutaja privaatsusel. Sellist lähenemist hakkavad ettevõtted üha enam arendama, sest usaldus ja läbipaistvus on muutunud konkurentsieeliseks.
Meedia kanalid veebis nagu Delfi ja Postimees on näiteks suutnud leida ärimudeli, mis ei sõltu täielikult kasutajate jälgimisest. Riigi e-teenused on muutunud veelgi kasutajakesksemaks, pakkudes kodanikele täielikku kontrolli oma andmete üle. Eestist on kujunenud rahvusvaheline eeskuju, kuidas luua jätkusuutlik digitaalne ühiskond, mis austab inimeste õigusi, samas pakkudes innovaatilisi ja mugavaid teenuseid. Rahvusvahelised suurfirmad võtavad Eesti eeskujul kasutusele erinevaid lahendusi kaitsmaks oma kasutajate privaatsust ja turvalisust.
Jälgimiskapitalism ja digiaedik on täna Eestis reaalsed nähtused, arvestades sõltuvust suurtest suhtlusplatvormidest. Samas on Eestis tugev avalik-õiguslik meedia ja riiklikud e-teenused pakuvad teatavat tasakaalu globaalsete tehnoloogiahiidude domineerimisele. Kes teab mida näiteks Meta võib lähitulevikus meie andmetega teha või kelle kätte need andmed sattuda võivad - tegelikult keegi ei tea. Seetõttu võib vabalt väita, et jälgimiskapitalism ja digiaedik on Eestis täiesti päevakohased probleemid ja rahvast veenda neid suuri platvorme kasutamast tundub ka üsna keeruline. Tuleviku kujundamisel on võtmeküsimuseks, kuidas säilitada Eesti digiedu, tagades samal ajal kodanike põhiõiguste kaitse.
Viidatud kirjandus
1. Zuboff, S. (2019). The Age of Surveillance Capitalism: The Fight for a Human Future at the New Frontier of Power. Profile Books.
2. Andrejevic, M. (2007). iSpy: Surveillance and Power in the Interactive Era. University Press of Kansas.
3. https://42matters.com/most-popular-social-apps-estonia
4. https://napoleoncat.com/stats/social-media-users-in-estonia/2025/
5. https://9to5mac.com/2024/01/18/facebook-collects-your-data/
6. https://digi.geenius.ee/blogi/zonei-blogi/mis-on-veebikupsised-ja-kas-sa-peaksid-nendega-noustuma/
7. https://digital-strategy.ec.europa.eu/en/policies/digital-services-act-package
9. https://www.riigiteataja.ee/akt/113032014020?leiaKehtiv
10. https://42matters.com/top-charts-explorer/android/estonia/overall?date=26-02-2025
11. https://faq.whatsapp.com/820124435853543
12. https://www.ria.ee/riigi-infosusteem/andmevahetuse-platvormid/andmevahetuskiht-x-tee
Kommentaarid
Postita kommentaar