Kaks V. Shea netiketikäsku

Netikett tähendab küberruumi etiketti ehk viisakusreegleid internetis käitumiseks. Nagu igal kultuuril, on ka internetil oma tavad ja reeglid, mille rikkumine võib põhjustada arusaamatusi või solvanguid – sageli tahtmatult. Üks peamine probleem on see, et internetis kiputakse unustama, et ekraani taga on päris inimesed, mitte lihtsalt tekstisümbolid. Järgnevalt siis uuringi kahe reegli kohta, mida kirjeldas Virginia Shea oma raamatus "Netiquette" - üks, mis on veel tänapäevalgi oluline ning teine, mis eriti pole. Need kaks reeglit on aja jooksul läbi teinud märkimisväärse teekonna. [1]

Reegel, mis on tänapäeval sama tähtis (või tähtsam) kui 1990-ndatel:

"Austa teiste inimeste privaatsust" (Respect other people's privacy)

Kui 1990-ndatel tähendas see peamiselt seda, et ei tohiks jagada kellegi e-posti aadressi või isiklikku infot ilma loata, siis tänapäeval on see muutunud veelgi kriitilisemaks. Sotsiaalmeedia ja nutiseadmete laialdane kasutamine on viinud olukorrani, kus inimeste privaatsus võib olla ohus isegi ilma nende teadliku nõusolekuta. Samuti ka igapäevased tegevused nagu ostlemine, liikumine, suhtlemine, jätavad digitaalse jälje, mida võivad koguda ja analüüsida erinevad ettevõtted, reklaamijad ja võib-olla isegi valitsusasutused. Andmelekked ja tehisintellekt muudavad privaatsuse kaitsmise kindlasti ka veelgi keerulisemaks. Lisaks on ka paljudel platvormidel kombeks koguda ja jagada kasutajate andmeid, mistõttu peaks iga inimene olema eriti hoolas, millist infot ta ise jagab ja kuidas ta teiste andmeid kohtleb. Kui nüüd natuke tuleviku poole vaadata, siis kvantarvutite pealetulekuga võib reegel "Austa teiste inimeste privaatsust" veelgi suurema tähtsuse omada, kui hakatakse seniseid krüpteerimisalgorütme lihtsusega lahti murdma. [3]

Reegel, mis on suuresti kaotanud oma tähtsuse:

"Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust" (Respect other people's time and bandwidth)

1990-ndatel oli internetiühendus aeglane ja kallis, mistõttu peeti halvaks tavaks saata suuri faile, postitada liigset rämpsu või raisata teiste aega tühiste sõnumitega. Kasutajad olid teadlikud, et iga saadetud e-kiri, iga allalaetud fail võib tähendada märkimisväärset ajakulu ja rahalisi kulutusi. Suured failid, spämm ja asjatu võrguressursside kulutamine võisid reaalselt häirida teiste kasutuskogemust. Tänapäeval, kui kiired ühendused ja piiramatud andmemahud on muutunud tavapäraseks, ei ole see enam nii suur probleem. Me ei mõtle enam andmemahule – me lihtsalt laeme, jagame, saadame. Selline piirangutest vabastatud keskkond on kaotanud algse säästliku ja vastutustundliku käitumise. Kuigi spämmimine ja mõttetu info jagamine on tüütu, ei ole see enam tehniliselt nii häiriv kui vanasti. Inimesed saavad hõlpsasti ka filtreerida, ignoreerida või blokeerida mittevajalikku sisu, kui tahavad. Seepärast ütleks, et reegel "Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust" on pigem kaotanud suurema osa oma varasemast tähtsusest. [2]

Viidatud kirjandus

1. http://albion.com/netiquette/

2. https://www.walesonline.co.uk/lifestyle/nostalgia/things-youll-remember-you-used-25692314

3. https://slate.com/technology/2009/02/the-unrecognizable-internet-of-1996.html