IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

Netikett tähendab küberruumi etiketti ehk viisakusreegleid internetis käitumiseks. Nagu igal kultuuril, on ka internetil oma tavad ja reeglid, mille rikkumine võib põhjustada arusaamatusi või solvanguid – sageli tahtmatult. Üks peamine probleem on see, et internetis kiputakse unustama, et ekraani taga on päris inimesed, mitte lihtsalt tekstisümbolid. Järgnevalt siis uuringi kahe reegli kohta, mida kirjeldas Virginia Shea oma raamatus "Netiquette" - üks, mis on veel tänapäevalgi oluline ning teine, mis eriti pole. Need kaks reeglit on aja jooksul läbi teinud märkimisväärse teekonna. [1] Reegel, mis on tänapäeval sama tähtis (või tähtsam) kui 1990-ndatel: "Austa teiste inimeste privaatsust" (Respect other people's privacy) Kui 1990-ndatel tähendas see peamiselt seda, et ei tohiks jagada kellegi e-posti aadressi või isiklikku infot ilma loata, siis tänapäeval on see muutunud veelgi kriitilisemaks. Sotsiaalmeedia ja nutiseadmete laialdane kasutamine on viinud olukor...

No-code/low-code liikumine on aastatega palju arenenud, olles tehnoloogia maailmas üks suurimaid trende, siiski paljude jaoks, kes selle alaga väga kursis pole (kaasaarvatud ma ise), torkab esimesena meelde WordPress, millega saab lihtsasti veebilehti ja blogisid teha ning sisu hallata. [3] Tegelikult on see maailm palju kirjum ning kuna mul oli soov selle teema kohta rohkem teada saada, siis seetõttu otsustasingi uurida mis seis on täna no-code/low-code maailmas (millised on enamlevinud platvormid ja kes neid kasutab) ja spekuleerida, mida tulevik võib tuua.   Mis see no-code ja low-code siis on? Lühidalt öeldes tähendab no-code seda, et inimesed saavad luua rakendusi/tarkvara ilma traditsiooniliste programmeerimisoskusteta. Selle asemel pakuvad platvormid kasutajasõbralikke tööriistu ja visuaalseid liideseid, mis võimaldavad luua keerukaid süsteeme, kasutades lihtsalt näiteks lohistamist (drag-and-drop) ja plokkide haaval rakenduse üles ehitada. [1] Sama võib öelda ka low-co...

Shoshana Zuboff ja Mark Andrejevic on kaasaegse digiühiskonna kriitikutena toonud esile infoühiskonna varjuküljed. Zuboffi kirjeldatud "jälgimiskapitalism" ( surveillance capitalism ) viitab ärimudelile, kus inimeste andmeid kogutakse, analüüsitakse ja müüakse kasumi teenimise eesmärgil. Andrejevici "digiaedik" ( digital enclosure ) tähistab olukorda, kus iga digitaalne toiming jätab maha jälje, mida saab salvestada ja kasutada. [1] [2] Eesti on uhke küll oma e-riigi maine üle, kuid kas meil esineb ka jälgimiskapitalismi ja digiaediku probleeme? Kuivõrd on need globaalsed nähtused juurdunud Eesti digitaalses ruumis ning mida ootab tulevik? Hetkeolukord Eestis Eesti avalik internetiruum pigem ei erine oluliselt globaalsest pildist – domineerivad suured rahvusvahelised platvormid nagu näiteks Facebook, Instagram ja TikTok. [3] Need ettevõtted koguvad massiliselt andmeid ka Eesti kasutajate kohta, pakkudes personaliseeritud teenuseid ja reklaame. [5] Jaanuari kuu seisu...

Tänapäeva materjaliteadus on jõudnud punkti, kus teadlased ei piirdu enam ainult looduslike ainete uurimisega, vaid loovad täiesti uusi, unikaalsete omadustega materjale. Üks selline revolutsiooniline valdkond on metamaterjalid – tehislikud struktuurid, mis suudavad manipuleerida valguse, heli ja muude lainetega viisil, mida tavalised materjalid ei suuda. Need materjalid koosnevad mikroskoopiliselt disainitud "meta-aatomitest", mis võimaldavad manipuleerida elektromagnetlaineid viisil, mida looduslike materjalidega pole võimalik saavutada. [1] Metamaterjalide kontseptsiooni soovitas esmakordselt välja Vene teoreetik Victor Veselago aastal 1968, väites, et nii negatiivse läbitavuse kui ka negatiivse dielektrilise läbitavusega materjalid on teoreetiliselt võimalikud ning aastal 1999 leidis John B. Pendry praktilise meetodi metamaterjalide loomiseks. [4] Pilt 1. Negatiivse indeksiga metamaterjali massiiv [12] Mida siis nende materjalidega teha saab ja miks need niivõrd kõrgelt h...

Uus meedia võimaldab interaktiivset suhtlust ja kasutajate loodud sisu, pakkudes võimalusi teabe jagamiseks ja loomiseks. Erinevalt traditsioonilisest meediast pakub uus meedia reaalajas suhtlust ja digitehnoloogiate abil laiemat ligipääsu. Järgnevalt toon välja kaks traditsioonilise meedia kanalit, millel on ka uue meedia väljund aga ühel neist pole see kõige paremini välja tulnud. [1] National Geographic National Geographic on maailmakuulus ajakirja ja televisioonivõrgustiku bränd, mis keskendub looduse ja teaduse teemadele, pakkudes põnevat sisu ja visuaalselt kauneid artikleid. [2] National Geographic on aktiivne sotsiaalmeedias ja on tuntud oma video- ja fotosisu, dokumentaalfilmide ning loodusteaduslike artiklite jagamise poolest. Nad jagavad oma sisu Facebook-is, Instagram-is, TikTok-is ja YouTube-is, pakkudes mitmekesist sisu, mis sobib nii noorematele kui ka vanematele sihtrühmadele. [3] National Geographic on hea näide brändist, mis kasutab uut meediat väga oskuslikult är...

Kui räägitakse plokiahelast, seostatakse seda enamasti krüptovaluutadega ja nendega tehtavate tehingutega. Sellel on ka oma põhjus, sest 2008. aastal töötas Satoshi Nakamoto (võib olla rühmistuse või üksikisiku nimi - mõlemaid variante spekuleeritakse) välja Bitcoin’i, kasutades plokiahela tehnoloogiat, et võimaldada detsentraliseeritud ja turvalisi tehinguid. [1] Tehnoloogia põhines suuresti Stuart Haber ja W. Scott Stornetta konseptsioonile (aastast 1991), millega sai digitaaldokumente ajatempliga märgistada. Bitcoini tulekuga aga saidki plokiahelad laialdaselt tuntuks üle maailma. [2] Mis asjad need plokiahelad (Blockchain) siis on? Plokiahelad on sisuliselt hajutatud andmebaasid, kus andmed ei ole salvestatud ühte keskse serverisse, vaid neid hoitakse erinevates kohtades üle kogu maailma kasutajate arvutites. Selle süsteemi puhul puudub keskne asutus, mis hoiaks andmete põhikoopiat. Andmeid jagatakse "peer-to-peer" arhitektuuri abil, kus kõik osapooled on võrdsed ja vahet...