IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

Kui arendada tarkvara, tuleb varem või hiljem otsustada, millise litsentsi alusel see välja anda. Naatan Nohiku projektil on valida kolme populaarse litsentsi vahel: ärivaraline litsents (EULA, suletud lähtekood), GNU GPL (tugev copyleft) ja BSD litsents (ilma copyleftita). Igal neist on omad eelised ja puudused, mis sõltuvad nii projekti eesmärkidest kui ka ärimudelist. Ärivaraline litsents (EULA, suletud lähtekood) Ärivaralise litsentsi eeliseks on see, et see säilitab täieliku kontrolli tarkvara üle, kuna teised ei saa koodi ilma loata kasutada. See võimaldab tarkvara müüa litsentsitasu alusel ning takistab konkurentidel koodi kasutamist oma toodete arendamiseks. Lisaks ei ole vaja muretseda, et keegi muudab koodi ja levitab oma versiooni. Puuduseks võib tuua aga selle, et kasutajad ei saa koodi vaadata ega muuta, mis võib vähendada usaldusväärsust ja kasutajate kogukonna kaasamist. Samuti võib see tekitada juriidilisi ja halduslikke kulusid, kuna kasutajate õigusi tuleb üsna rangel...

WIPO  (Maailma Intellektuaalomandi Organisatsioon) on loonud raamistiku, mis hõlmab näiteks patente, autoriõigusi, kaubamärke, ärisaladusi, tööstusdisaini õigusi, kasulikku mudelit ja litsentse. Tänaseks on digitaalajastu toonud kaasa palju uusi väljakutseid, millega olemasolevad süsteemid pole alati suutnud sammu pidada, seega tooksin näitena välja miks on näiteks kaubamärgid käesoleval ajal paremini toimivad, kui ärisaladus. [2] Kaubamärgid Minu arust üks kõige paremini toimivaid WIPO komponente praeguseks on kaubamärgid. Internetiajastul, kus konkurents on globaalne ja tarbijad puutuvad kokku piiramatu valikuga, on tugevad brändid saanud ettevõtete jaoks asendamatuks varaks. Kaubamärgid loovad usaldust ja äratuntavust, mis aitab ettevõtetel eristuda üha tihedamaks muutuvas konkurentsis. Kaubamärkide süsteem on kohanenud digitaalse keskkonnaga märkimisväärselt hästi. [6] Näiteks domeeninimedega seotud vaidluste lahendamiseks on loodud tõhusad mehhanismid nagu  UDRP (Uniform...

Isesõitvad autod on üks põnevamaid ja kiiremini arenevaid tehnoloogiaid, mis lubavad muuta transpordi turvalisemaks ja efektiivsemaks. Siiski nende toimimiseks on vaja ülikiiret andmetöötlust, sest igas sekundis koguvad ja analüüsivad need sõidukid tohutul hulgal andmeid. Siinkohal tulebki mängu edge computing  (serva arvutamine) – andmetöötlus, mis toimub auto sees või lähedal asuvates serverites, mitte kauges pilves. [1] [2] Täpsemalt võib seda nimetada  Multi-access edge computing (MEC) ehk mobiilne serva arvutamine (mobile edge computing). Head tõlget eesti keelde sellest väga polegi, seetõttu edaspidi tekstis kasutan ikkagi inglise keelset väljendit "edge computing", kuna väljend "serva arvutamine" võib pisut segadust tekitav olla (ei tegele siinkohal mingi kujundi serva pikkuse arvutamisega). Järgnevalt uuringi, miks ei võiks kõiki andmeid autost lihtsalt pilve suurde serverisse saata ja seal töödelda? Ja kuidas täpsemalt ikkagi aitab edge computing isesõitv...

Netikett tähendab küberruumi etiketti ehk viisakusreegleid internetis käitumiseks. Nagu igal kultuuril, on ka internetil oma tavad ja reeglid, mille rikkumine võib põhjustada arusaamatusi või solvanguid – sageli tahtmatult. Üks peamine probleem on see, et internetis kiputakse unustama, et ekraani taga on päris inimesed, mitte lihtsalt tekstisümbolid. Järgnevalt siis uuringi kahe reegli kohta, mida kirjeldas Virginia Shea oma raamatus "Netiquette" - üks, mis on veel tänapäevalgi oluline ning teine, mis eriti pole. Need kaks reeglit on aja jooksul läbi teinud märkimisväärse teekonna. [1] Reegel, mis on tänapäeval sama tähtis (või tähtsam) kui 1990-ndatel: "Austa teiste inimeste privaatsust" (Respect other people's privacy) Kui 1990-ndatel tähendas see peamiselt seda, et ei tohiks jagada kellegi e-posti aadressi või isiklikku infot ilma loata, siis tänapäeval on see muutunud veelgi kriitilisemaks. Sotsiaalmeedia ja nutiseadmete laialdane kasutamine on viinud olukor...

No-code/low-code liikumine on aastatega palju arenenud, olles tehnoloogia maailmas üks suurimaid trende, siiski paljude jaoks, kes selle alaga väga kursis pole (kaasaarvatud ma ise), torkab esimesena meelde WordPress, millega saab lihtsasti veebilehti ja blogisid teha ning sisu hallata. [3] Tegelikult on see maailm palju kirjum ning kuna mul oli soov selle teema kohta rohkem teada saada, siis seetõttu otsustasingi uurida mis seis on täna no-code/low-code maailmas (millised on enamlevinud platvormid ja kes neid kasutab) ja spekuleerida, mida tulevik võib tuua.   Mis see no-code ja low-code siis on? Lühidalt öeldes tähendab no-code seda, et inimesed saavad luua rakendusi/tarkvara ilma traditsiooniliste programmeerimisoskusteta. Selle asemel pakuvad platvormid kasutajasõbralikke tööriistu ja visuaalseid liideseid, mis võimaldavad luua keerukaid süsteeme, kasutades lihtsalt näiteks lohistamist (drag-and-drop) ja plokkide haaval rakenduse üles ehitada. [1] Sama võib öelda ka low-co...

Shoshana Zuboff ja Mark Andrejevic on kaasaegse digiühiskonna kriitikutena toonud esile infoühiskonna varjuküljed. Zuboffi kirjeldatud "jälgimiskapitalism" ( surveillance capitalism ) viitab ärimudelile, kus inimeste andmeid kogutakse, analüüsitakse ja müüakse kasumi teenimise eesmärgil. Andrejevici "digiaedik" ( digital enclosure ) tähistab olukorda, kus iga digitaalne toiming jätab maha jälje, mida saab salvestada ja kasutada. [1] [2] Eesti on uhke küll oma e-riigi maine üle, kuid kas meil esineb ka jälgimiskapitalismi ja digiaediku probleeme? Kuivõrd on need globaalsed nähtused juurdunud Eesti digitaalses ruumis ning mida ootab tulevik? Hetkeolukord Eestis Eesti avalik internetiruum pigem ei erine oluliselt globaalsest pildist – domineerivad suured rahvusvahelised platvormid nagu näiteks Facebook, Instagram ja TikTok. [3] Need ettevõtted koguvad massiliselt andmeid ka Eesti kasutajate kohta, pakkudes personaliseeritud teenuseid ja reklaame. [5] Jaanuari kuu seisu...