IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

Tehnoloogia kujundab meie elu rohkem kui kunagi varem – nutiseadmed, tehisintellekt, andmeanalüütika, geneetiline muundamine, kõik need tööriistad mõjutavad meie igapäevaotsuseid, suhtlust, tööd ja isegi seda, kuidas me maailma tajume. See kõik paneb küsima, et kas tehnoloogia ise võib olla eetiline või ebaeetiline juba iseenesest – enne, kui keegi seda üldse kasutama hakkab? Mina arvan, et tehnoloogia ei saa olla päris iseenesest juba eetiline ega ebaeetiline.  Tehnoloogia, olgu see füüsiline objekt või tarkvara, on loomult ikkagi neutraalne. See on lihtsalt tööriist, mille eetiline hinnang sõltub sellest, kuidas ja milleks inimesed seda kasutavad. Nagu näiteks nuga – see võib päästa elu kirurgi käes või võtta elu vägivallatseja käes. Aga nuga ise ei ole ei hea ega halb, see on ainult üks teritatud metalli jupp. Sama põhimõte kehtib ka digitaalses maailmas. Võtame näiteks jälgimistehnoloogiad, mis näiliselt tunduvad pigem ebaeetilised - kui need päästavad elusid kriisiolukorra...

Tänapäeva digitaalses maailmas on üks levinumaid ja salakavalaimaid küberturvalisuse ohte andmepüük. Seda kasutatakse nii üksikisikute kui ka organisatsioonide vastu ning see võib viia identiteedivarguseni, raha kaotuseni või kogu ettevõtte IT-süsteemi halvamiseni. Andmepüük on pettus, mille eesmärk on meelitada kasutajaid avaldama tundlikku infot, nagu paroolid, krediitkaardinumbrid või isiklikud andmed. Tihti toimub see e-kirja või sõnumi kaudu, mis näeb välja justkui pärit usaldusväärsest allikast – näiteks pangast, kolleegilt või mõnelt veebiteenuselt. Sellised rünnakud ei vaja häkkimist – nad kasutavad usaldust. Just see muudab andmepüügi eriti ohtlikuks ja laialt levinuks. Seetõttu on äärmiselt oluline õppida ära tundma ka kõige peenemaid märke, mis viitavad võimalikule andmepüügi katsele. See on nagu digitaalne õhuke jää, millele inimesed pidevalt astuvad, kui nad ei ole valvsad ega teadlikud. [1] Kuidas siis maandada andmepüügiga seotud riske? Siin tuleb appi Kevin Mitnicki v...

Kujutame ette olukorda, kus Eestis elab noor IT-huviline inimene, kellel on kaasasündinud nägemispuue. Ta on lõpetanud kutsekooli, soovib astuda tööturule või isegi luua omaenda ettevõtte. Kuid kohe esimese praktilise sammu juures selgub, et talle vajalik ekraanilugeja tarkvara maksab rohkem kui tema kuupalk. Veelgi keerulisem on küsimus, kelle poole üldse sellise abivahendi saamiseks pöörduda – kas perearst, sotsiaalkindlustusamet, tööandja või hoopis IT-poe müügikonsultant? Siit kerkibki suurem ja süsteemsem küsimus: kas ligipääsetav IT on lihtsalt tehniline lisavidin või hoopis eluliselt tähtis sotsiaalne tugi? Ning kelle vastutusalasse see üldse kuulub? Praegu kipuvad tehnoloogilised abivahendid – olgu selleks ekraanilugejad nagu JAWS, hääle- või pilguga juhitavad seadmed, spetsiaalsed hiired või klaviatuurid – jääma kahe vahele. Neid käsitletakse sageli nagu iga teist IT-tarvikut: justkui oleks need pelgalt kasulikud lisandid, mida saab vajaduse korral juurde osta, kui rahakott l...

Veebilehtede ja rakenduste kasutatavus mõjutab suuresti nende edukust. Kasutajakogemuse ekspert Jakob Nielsen on määratlenud viis kasutatavuse komponenti: õpitavus, tõhusus, meeldejäävus, veakindlus ja rahulolu. Vaatleme kahte näidet, ühte positiivset ja teist negatiivset, et illustreerida, kuidas need komponendid avalduvad päriselus. Üheks positiivseks näiteks on Spotify veebirakendus. Kui uus kasutaja avab esimest korda Spotify, on tal väga lihtne alustada muusika kuulamist. Õpitavus on kõrge, kuna kõik põhifunktsioonid – otsing, esitusloendid ja soovitused – on kohe nähtavad ja intuitiivsed. Kui kasutaja on juba kord platvormiga harjunud, saab ta kiiresti leida ja esitada soovitud muusikat, mis teeb süsteemi tõhusaks. Isegi kui kasutaja ei ole mõnda aega Spotify’d kasutanud, suudab ta vajaliku tegevuse kiiresti meenutada, kuna liides on loogiline ja püsib aja jooksul muutumatuna, mis suurendab meeldejäävust. Veakindlus on samuti hea – kui kasutaja sisestab otsingusse eksliku sõna, ...

Ubuntu Linux on maailma üks populaarsemaid vaba tarkvara operatsioonisüsteeme, mida arendab ja haldab Canonical Ltd. Selle näite põhjal võib uurida nii tarkvaraarenduse, kui ka ärimudeli aspekte, mis on iseloomulikud avatud lähtekoodiga projektidele. Tarkvaraarendusmudel Ubuntu Linux kasutab avatud lähtekoodiga arendusmudelit, mis põhineb kogukonna ja Canonicali arendajate koostööl. Arendus toimub iteratiivselt, kus iga kuue kuu tagant ilmub uus versioon, mis on eelneva täiustatud variant. Kuna Ubuntu põhineb Debianil, võtab see üle sealse paketihalduse ja süsteemihalduse lahendused, kuid kohandab neid kasutajasõbralikumaks. Kuigi Canonical suunab arendust, saavad ka välisarendajad panustada vigade parandamisse, uute funktsioonide loomisse ja dokumentatsiooni täiendamisse. Arenduses kasutatakse pideva integratsiooni ja pideva tarnimise praktikaid, mis aitavad tagada tarkvara stabiilsuse ja turvalisuse. Lisaks ilmuvad iga kahe aasta tagant Long-Term Support (LTS) versioonid, millele ...

Eben Mogleni 1999. aasta artikkel "Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright" käsitleb vaba tarkvara liikumise mõju intellektuaalomandi süsteemile.  Järgnevalt uurimegi, milline tema väidetest on 20 aastat hiljem täppi läinud ja milline ei ole. ​ Moglen rõhutab, et vaba tarkvara tootmisviis, mis põhineb koostööl ja avatud juurdepääsul, võimaldab kiiret ja tõhusat arengut. Ta viitab Eric Raymondi "Linuse seadusele": "Piisava hulga silmapaaride puhul on kõik vead pinnapealsed." See tähendab, et kui lähtekood on avalik ja paljud inimesed seda uurivad, leitakse ja parandatakse vead kiiresti. Tänapäeval on see põhimõte laialdaselt kinnitust leidnud. Avatud lähtekoodiga projektid, nagu Linux ( on serverite maailma valitseja, 90% pilveteenuste turust ), Apache ja Mozilla Firefox, on näidanud suurt stabiilsust ja turvalisust just tänu globaalsele koostööle ja avatud arendusmudelile.  [5]​ Moglen ennustas ka, et vaba tarkvara liikumine vi...

Tehnoloogiamaailm on näinud mitmeid silmapaistvaid juhte, kelle juhtimisstiilid on aidanud kujundada innovatsiooni ja ettevõtluskultuuri. Selles artiklis keskendun kahele tuntud IT-juhile, kes esindavad erinevaid juhtimisstiile: Jeff Bezos kui ülemus (power broker) ning Mark Zuckerberg kui teavitaja/suhtleja (communicator). Jeff Bezos – ülemus (power broker) Jeff Bezos on Amazon.com asutaja ja endine tegevjuht, kelle juhtimismeetodid on sageli olnud üsna jõulised ja tulemuspõhised. Tema käe all kasvas Amazon ühest väikesest internetipoest maailma üheks suurimaks tehnoloogiahiiglaseks. Bezos on näide ülemusest, kes ei karda kasutada oma võimu otsuste langetamisel. Ta on tuntud oma kõrgete standardite ja nõudliku töökultuuri poolest. Amazonis on ta kehtestanud süsteemi, kus andmepõhised otsused ja efektiivsus on esmatähtsad, ning ta ei kõhkle raskete, kuid vajalike otsuste tegemisel, näiteks kulude kärpimisel või ebaefektiivsete üksuste sulgemisel. Kuigi tema juhtimisstiil on toonud ka...

Tänapäeva tööturul on hariduse omandamisel ja karjääri kujundamisel mitmeid erinevaid lähenemisi, mis pakuvad tööturul erinevaid võimalusi ja eeliseid. Klassikaline kõrgkoolidiplom, rakenduskõrgharidus ja erialased kutsetunnistused täidavad erinevaid funktsioone ning nende väärtus sõltub konkreetsest karjäärivajadusest ja -eesmärgist. Järgnevalt pisut analüüsime neid kolme. Klassikaline akadeemiline kõrgkoolidiplom Klassikaline kõrgkoolidiplom, nagu bakalaureuse- ja magistrikraad, on näiteks IT-tööturul eelkõige vajalik sügavat teoreetilist tausta ja analüütilist mõtlemist vajavates rollides. See on oluline teadustöö, süsteemiarhitektuuri ja keerukamate arendustööde jaoks ning võib anda eelise juhtivatel ametikohtadel. Lisaks pakub see paindlikkust karjäärivalikutes ja võimaldab lihtsamalt liikuda erinevate tehnoloogiate ja sektorite vahel. Seda tasub eelistada, kui eesmärk on laiapõhjaline IT-alane kompetents või soov jätkata õpinguid kõrgemal tasemel. Teatud ametipositsioonidel on ...

Kui arendada tarkvara, tuleb varem või hiljem otsustada, millise litsentsi alusel see välja anda. Naatan Nohiku projektil on valida kolme populaarse litsentsi vahel: ärivaraline litsents (EULA, suletud lähtekood), GNU GPL (tugev copyleft) ja BSD litsents (ilma copyleftita). Igal neist on omad eelised ja puudused, mis sõltuvad nii projekti eesmärkidest kui ka ärimudelist. Ärivaraline litsents (EULA, suletud lähtekood) Ärivaralise litsentsi eeliseks on see, et see säilitab täieliku kontrolli tarkvara üle, kuna teised ei saa koodi ilma loata kasutada. See võimaldab tarkvara müüa litsentsitasu alusel ning takistab konkurentidel koodi kasutamist oma toodete arendamiseks. Lisaks ei ole vaja muretseda, et keegi muudab koodi ja levitab oma versiooni. Puuduseks võib tuua aga selle, et kasutajad ei saa koodi vaadata ega muuta, mis võib vähendada usaldusväärsust ja kasutajate kogukonna kaasamist. Samuti võib see tekitada juriidilisi ja halduslikke kulusid, kuna kasutajate õigusi tuleb üsna rangel...

WIPO  (Maailma Intellektuaalomandi Organisatsioon) on loonud raamistiku, mis hõlmab näiteks patente, autoriõigusi, kaubamärke, ärisaladusi, tööstusdisaini õigusi, kasulikku mudelit ja litsentse. Tänaseks on digitaalajastu toonud kaasa palju uusi väljakutseid, millega olemasolevad süsteemid pole alati suutnud sammu pidada, seega tooksin näitena välja miks on näiteks kaubamärgid käesoleval ajal paremini toimivad, kui ärisaladus. [2] Kaubamärgid Minu arust üks kõige paremini toimivaid WIPO komponente praeguseks on kaubamärgid. Internetiajastul, kus konkurents on globaalne ja tarbijad puutuvad kokku piiramatu valikuga, on tugevad brändid saanud ettevõtete jaoks asendamatuks varaks. Kaubamärgid loovad usaldust ja äratuntavust, mis aitab ettevõtetel eristuda üha tihedamaks muutuvas konkurentsis. Kaubamärkide süsteem on kohanenud digitaalse keskkonnaga märkimisväärselt hästi. [6] Näiteks domeeninimedega seotud vaidluste lahendamiseks on loodud tõhusad mehhanismid nagu  UDRP (Uniform...

Isesõitvad autod on üks põnevamaid ja kiiremini arenevaid tehnoloogiaid, mis lubavad muuta transpordi turvalisemaks ja efektiivsemaks. Siiski nende toimimiseks on vaja ülikiiret andmetöötlust, sest igas sekundis koguvad ja analüüsivad need sõidukid tohutul hulgal andmeid. Siinkohal tulebki mängu edge computing  (serva arvutamine) – andmetöötlus, mis toimub auto sees või lähedal asuvates serverites, mitte kauges pilves. [1] [2] Täpsemalt võib seda nimetada  Multi-access edge computing (MEC) ehk mobiilne serva arvutamine (mobile edge computing). Head tõlget eesti keelde sellest väga polegi, seetõttu edaspidi tekstis kasutan ikkagi inglise keelset väljendit "edge computing", kuna väljend "serva arvutamine" võib pisut segadust tekitav olla (ei tegele siinkohal mingi kujundi serva pikkuse arvutamisega). Järgnevalt uuringi, miks ei võiks kõiki andmeid autost lihtsalt pilve suurde serverisse saata ja seal töödelda? Ja kuidas täpsemalt ikkagi aitab edge computing isesõitv...

Netikett tähendab küberruumi etiketti ehk viisakusreegleid internetis käitumiseks. Nagu igal kultuuril, on ka internetil oma tavad ja reeglid, mille rikkumine võib põhjustada arusaamatusi või solvanguid – sageli tahtmatult. Üks peamine probleem on see, et internetis kiputakse unustama, et ekraani taga on päris inimesed, mitte lihtsalt tekstisümbolid. Järgnevalt siis uuringi kahe reegli kohta, mida kirjeldas Virginia Shea oma raamatus "Netiquette" - üks, mis on veel tänapäevalgi oluline ning teine, mis eriti pole. Need kaks reeglit on aja jooksul läbi teinud märkimisväärse teekonna. [1] Reegel, mis on tänapäeval sama tähtis (või tähtsam) kui 1990-ndatel: "Austa teiste inimeste privaatsust" (Respect other people's privacy) Kui 1990-ndatel tähendas see peamiselt seda, et ei tohiks jagada kellegi e-posti aadressi või isiklikku infot ilma loata, siis tänapäeval on see muutunud veelgi kriitilisemaks. Sotsiaalmeedia ja nutiseadmete laialdane kasutamine on viinud olukor...

No-code/low-code liikumine on aastatega palju arenenud, olles tehnoloogia maailmas üks suurimaid trende, siiski paljude jaoks, kes selle alaga väga kursis pole (kaasaarvatud ma ise), torkab esimesena meelde WordPress, millega saab lihtsasti veebilehti ja blogisid teha ning sisu hallata. [3] Tegelikult on see maailm palju kirjum ning kuna mul oli soov selle teema kohta rohkem teada saada, siis seetõttu otsustasingi uurida mis seis on täna no-code/low-code maailmas (millised on enamlevinud platvormid ja kes neid kasutab) ja spekuleerida, mida tulevik võib tuua.   Mis see no-code ja low-code siis on? Lühidalt öeldes tähendab no-code seda, et inimesed saavad luua rakendusi/tarkvara ilma traditsiooniliste programmeerimisoskusteta. Selle asemel pakuvad platvormid kasutajasõbralikke tööriistu ja visuaalseid liideseid, mis võimaldavad luua keerukaid süsteeme, kasutades lihtsalt näiteks lohistamist (drag-and-drop) ja plokkide haaval rakenduse üles ehitada. [1] Sama võib öelda ka low-co...

Shoshana Zuboff ja Mark Andrejevic on kaasaegse digiühiskonna kriitikutena toonud esile infoühiskonna varjuküljed. Zuboffi kirjeldatud "jälgimiskapitalism" ( surveillance capitalism ) viitab ärimudelile, kus inimeste andmeid kogutakse, analüüsitakse ja müüakse kasumi teenimise eesmärgil. Andrejevici "digiaedik" ( digital enclosure ) tähistab olukorda, kus iga digitaalne toiming jätab maha jälje, mida saab salvestada ja kasutada. [1] [2] Eesti on uhke küll oma e-riigi maine üle, kuid kas meil esineb ka jälgimiskapitalismi ja digiaediku probleeme? Kuivõrd on need globaalsed nähtused juurdunud Eesti digitaalses ruumis ning mida ootab tulevik? Hetkeolukord Eestis Eesti avalik internetiruum pigem ei erine oluliselt globaalsest pildist – domineerivad suured rahvusvahelised platvormid nagu näiteks Facebook, Instagram ja TikTok. [3] Need ettevõtted koguvad massiliselt andmeid ka Eesti kasutajate kohta, pakkudes personaliseeritud teenuseid ja reklaame. [5] Jaanuari kuu seisu...

Tänapäeva materjaliteadus on jõudnud punkti, kus teadlased ei piirdu enam ainult looduslike ainete uurimisega, vaid loovad täiesti uusi, unikaalsete omadustega materjale. Üks selline revolutsiooniline valdkond on metamaterjalid – tehislikud struktuurid, mis suudavad manipuleerida valguse, heli ja muude lainetega viisil, mida tavalised materjalid ei suuda. Need materjalid koosnevad mikroskoopiliselt disainitud "meta-aatomitest", mis võimaldavad manipuleerida elektromagnetlaineid viisil, mida looduslike materjalidega pole võimalik saavutada. [1] Metamaterjalide kontseptsiooni soovitas esmakordselt välja Vene teoreetik Victor Veselago aastal 1968, väites, et nii negatiivse läbitavuse kui ka negatiivse dielektrilise läbitavusega materjalid on teoreetiliselt võimalikud ning aastal 1999 leidis John B. Pendry praktilise meetodi metamaterjalide loomiseks. [4] Pilt 1. Negatiivse indeksiga metamaterjali massiiv [12] Mida siis nende materjalidega teha saab ja miks need niivõrd kõrgelt h...

Uus meedia võimaldab interaktiivset suhtlust ja kasutajate loodud sisu, pakkudes võimalusi teabe jagamiseks ja loomiseks. Erinevalt traditsioonilisest meediast pakub uus meedia reaalajas suhtlust ja digitehnoloogiate abil laiemat ligipääsu. Järgnevalt toon välja kaks traditsioonilise meedia kanalit, millel on ka uue meedia väljund aga ühel neist pole see kõige paremini välja tulnud. [1] National Geographic National Geographic on maailmakuulus ajakirja ja televisioonivõrgustiku bränd, mis keskendub looduse ja teaduse teemadele, pakkudes põnevat sisu ja visuaalselt kauneid artikleid. [2] National Geographic on aktiivne sotsiaalmeedias ja on tuntud oma video- ja fotosisu, dokumentaalfilmide ning loodusteaduslike artiklite jagamise poolest. Nad jagavad oma sisu Facebook-is, Instagram-is, TikTok-is ja YouTube-is, pakkudes mitmekesist sisu, mis sobib nii noorematele kui ka vanematele sihtrühmadele. [3] National Geographic on hea näide brändist, mis kasutab uut meediat väga oskuslikult är...

Kui räägitakse plokiahelast, seostatakse seda enamasti krüptovaluutadega ja nendega tehtavate tehingutega. Sellel on ka oma põhjus, sest 2008. aastal töötas Satoshi Nakamoto (võib olla rühmistuse või üksikisiku nimi - mõlemaid variante spekuleeritakse) välja Bitcoin’i, kasutades plokiahela tehnoloogiat, et võimaldada detsentraliseeritud ja turvalisi tehinguid. [1] Tehnoloogia põhines suuresti Stuart Haber ja W. Scott Stornetta konseptsioonile (aastast 1991), millega sai digitaaldokumente ajatempliga märgistada. Bitcoini tulekuga aga saidki plokiahelad laialdaselt tuntuks üle maailma. [2] Mis asjad need plokiahelad (Blockchain) siis on? Plokiahelad on sisuliselt hajutatud andmebaasid, kus andmed ei ole salvestatud ühte keskse serverisse, vaid neid hoitakse erinevates kohtades üle kogu maailma kasutajate arvutites. Selle süsteemi puhul puudub keskne asutus, mis hoiaks andmete põhikoopiat. Andmeid jagatakse "peer-to-peer" arhitektuuri abil, kus kõik osapooled on võrdsed ja vahet...